Olen kogu elu olnud hästi organiseeritud inimene. Mu õed siiamaani viskavad nalja selle üle, kuidas ma olin nagu detektiiv, kes sai kohe aru, kui üks mu õdedest minu lõhnaõli oli kasutanud. Lõhnaõlipudel oli pisut viltu riiulil. :D Mul tõesti oli kõik cm järgi paigas. Praegu vast enam nii hull pole, kuigi ilmselt Johannes on ka märganud, et olen nagu detektiiv, kes saab kohe aru, kui midagi on tavapärasest teisiti.
Samuti on mulle juba väikesest saati meeldinud suuri koristamisi ette võtta. Kohe nii hea tunne on, kui saab asju korrastada, organiseerida ja palju mõttetut kraami minema visata. Nüüd täiskasvanuna üritan esmalt leida mittevajaminevatele asjadele esmalt uue omaniku, kas siis müües või annetades. Ja asjad, mis on reaalne sodi, need viskan prügikasti. Ma ikka päris tihti teen suurpuhastusi. Praegu on aga väga pop ja aktuaalne KonMari koristusmeetod, mille põhimõte ongi ütelda lahti asjadest, mida ei kasutata, mida pole vaja jne, et kodus poleks üleliia pahna. Mulle nii meeldib youtube'is vaadata teiste decluttering videosid, kus inimesed oma kodu KonMari järgi koristavad ja organiseerivad. Ma sain sealt nii palju inspiratsiooni, et otsustasin ise ka suurpuhastuse ette võtta. Kui muidu suurpuhastusi tehes ma ikka nii palju asju ära ei viska/anna, siis seekord olid hunnikud ikka päris suured. Kahjuks pilte on mul vaid nendest asjadest, mis ma ära andsin. Prügikasti minevatest asjadest ma pilti ei teinud, aga neid oli umbes sama palju. Päris kogu kodu ma ei ole jõudnud läbi käia. Esialgu koristasin kööki, magamistoas voodi all olevaid kaste (kus sees oli eelkõige kunstitarbed, igasugused paberid, õpetajatööks vajalikke mänge jms) ja enda riidekappi. Mind lausa üllatas, kui paljudest riietest ma lahti ütlesin. Osad neist olid täiesti uued, osad vähe kantud. Osad mulle väikseks jäänud. Igal juhul. Hunnik on päris suur. Neid ma pole veel annetuskasti viinud, sest mõtlesin need enne läbi sorteerida ja mõned ehk müüki panna.
Kõige raskem oli raamaturiiulit hõrendada. Ma ju tean, et tegelikult ei loe ma enamikke raamatuid enam teist korda läbi, aga siiski tahtsin alles hoida: kas Jaysonile või Aurielile tulevikuks lugemiseks. Või siis raamatuga kaasneb emotsionaalne side - mõni ilus mäletsus selle lugemise ajast vms. KonMari järgi tuleks emotsionaalsus kõrvale panna ja mõelda nii, et isegi kui asi ära anda/visata, siis mälestus jääb ikka alles. Eks ma paljude asjadega nii toimisingi, aga raamatuid jäi riiulisse ikka alles ka hulga.
Teine keeruline osa oligi asjadega, mida ma hetkel ei vaja, aga tean, et tahan neid hoida tulevikuks oma lastele või siis on neid õpetajatöös lähitulevikus vaja. Aga leppisin endaga kokku, et kui neid õpetajatööks alles jäetud asju aasta pärast pole kasutusse võtnud, siis ütlen ka neist lahti. Tegelikult ma tean ju, et kavatsen selliseid koristusi veel ette võtta.
Mina olen igatahes selline inimene, kellele meeldib, kui asju on vähe. Ja et need asjad, mis kodus on, on ka reaalselt vajalikud ja kasutusel. Ma ei tunne rõõmu, kui mul on kapid pungil täis asju, mida ma ei kasuta..mis lihtsalt seisavad seal. Minialism on kindlasti miski, mille poole ma tahan püüelda - juba seepärast, et siis on vähem koristamist :D
Antud piltidel olevad asjad läksid annetusele:
Comments
Post a Comment