Meie pere elust ja olust, muutustest ja rutiinist

...siis ikka on mingi taktistus. Üle kõige soovin ma, et saaksin toidujäägid visata komposti või biolagunevate jäätmete prügikasti. Aga selles kortermajas, kus me elame, ei ole kumbagi võimalust. Ja ei ole siin linnas ühiskondlikku biolagunevate jäätmete kogumispunkti. Nii kurb! Mul iga kord süda tilgub verd, kui pean laste taldrikudtühjendama tavalisse prügikotti. Mind lohutab see, et me elame üürikorteris ning aasta-kahe pärast ostame kindlasti omale enda kodu ning siis kindlasti võtan kodu otsimisel arvesse selle, et seal on võimalik boilagunevaid jäätmeid eraldi koguda või komposteerida. Tean, et Ameerikas on näiteks farmerite marketite juures komposteerimise kohad, kuhu inimesed saavad oma toidujäägid viia. Nii kihvt idee! Need inimesed, kellel pole oma kodus komposteerimise võimalust, koguvad need jäägid lihtsalt pürgikasti ning viivad kord nädalas ära. On lausa sellised prügikastid, mis on just mõeldud toidujääkidele. Need hoiavad igasugused aroomid kinni ja ei teki ka äädika...

Leidsin Pinterestist idee, kuidas hoida alles kõik juurviljade osad, mis ma muidu viskan prügikasti..näiteks kartulikoored, porgandi otsad, sibula- ja küüslaugukoored jms. Ma võtsin ühe kilekoti (üritan olemas olevaid võimalikult palju kasutada ja kulutada, enne kui neist täielikult lahti saan) ning kui juurvilja ja värskete ürtide jääke tekkis, siis panin need sinna kilekotti ja koti pistsin sügavkülma. Niimoodi ma täiendasin seda kotti, kuni lõpuks oli kott täiesti täis. Võtsin kätte ja keetsin sellest puljongi. Meie pere pole taimetoitlased, nii et lisasin puljongisse ka kanakoivad, kuna plaan oli teha kanasuppi. Pean ütlema, et see puljong tuli tõeliselt maitsev! See oli mul esimene kord ise puljongit keeta ning ma olin kuulnud küll, et enda keedetud puljongist supp on midagi muud kui puljongikuubikutega tehtud. Aga eriti lahe on see, et sain selle puljongi keeta nö "jääkidest", mis varem lendasid mul otse prügikasti. Olen enda üle kohe uhke ning jätkangi nüüd juurvilja ...

Otsustasin, et hakkan dokumenteerima meie pere teekonda vähema prügi poole. Praegu on ju väga aktuaalne nullkulu, prügi sotreerimine, taaskasutus, võimalikult väikese jalajälje tekitamine ja muudsinna kategooriasse kuuluv - ehk oma keskkonna eest hoolitsemine.  Räägin ausalt, kui palju me seni oleme prügi tekitanud, kuidas üritame praegu vähem prügi endast maha jätta. Mind inspireerib zero waste eluviis, aga samas ma ei tea, kuidas me sellega toime tuleme. Kohe kindlasti tean ma, et täielikult prügivabaks me ei saa. Ja võib-olla poole aasta pärast tarbime nagu enne ning sellest nullkulust pole soikugi alles. Aga loodan, et mu blogi meenutab siis vähemalt mulle, kui tublid me vahepeal olime ja äkki ikka innustab edasi! Kõige rohkem tahangi praegu tegeleda plastiku vähendamisega enda kodus ehk siis üritan mitte osta plastikusse pakendatud asju. Ja kuigi oleks ideaalne osta kõike lahtiselt, siis kahjuks siin, kus ma elan, seda alati võimalik pole teha. Näiteks pudruhelbeid pean ...